Proloog
„Mis mõttes, kurat, kell on ju alles …“ Ta vakatab ja silmitseb vaikides väljapääsu poole kaduvaid selgasid. Tal pole tegelikult aimugi, mis kell on, ei jaksa järele vaadata. Kui nad on tõesti nii nõrgukesed, et annavad juba alla, siis polegi midagi peale hakata. Fakt on see, et viimane tekiila-shot näib olevat kusagil poolel teel alla kinni jäänud ja tundub nüüd üles tagasi kerkivat. Ärritatult võtab ta laualt ühe pooliku õlleklaasi ja neelab sisu kahe sõõmuga alla, et iiveldust maha suruda. Töötab. Suitsuisu saabub samal hetkel, kui magu maha rahuneb, ja ta heidab pilgu tekipoolsele uksele. Vahib süngelt lumelörtsi, mis aeglaselt mööda klaasi alla libiseb. Viimati väljas käies tegi ta ainult pool suitsu. Ta toetab selga ja röhitseb. Nüüd on baar peaaegu tühi. Ühed istuvad ja amelevad baarileti ääres ning taamal laua ääres istub üks kutt. See tüüp on teda õhtu otsa iga natukese aja tagant vahtinud. Pede muidugi. Eks arvab, et saab nüüd saagi endale, kui teised on uttu tõmmanud. Oleks lausa peaaegu tore, kui ta üritaks. Keegi ei heidaks talle ette, kui ta sellele väikesele pedele vastu lõugu annaks. Kui ainult jõudu jaguks. Pettunult silmitseb ta tühje toole laua ümber. Viis kutti ja järel on ainult tema. Ainult tema jaksas võidukalt finišisse välja 9