1. peatükk Jooksin bussipeatusesse, et mitte hiljaks jääda. Kohtumine, mis mind ees ootas, oli juba nädal tagasi kokku lepitud, aga nagu tavaliselt, olin esimesel vabal päeval koju unelema jäänud. Sammusin kiires tempos maja juurde, et viimased kaotatud minutid tasa teha. Kergelt hingeldades astusin välisuksest otse ooteruumi, mis oma avaruses kujutas endast rohkem hotelli fuajeed. „Tere! Võite üleriided nagisse panna ja siiapoole istet võtta,“ kõlas lahke hääl leti tagant. „Te olete vist Meelis. Nõustaja tuleb hetke pärast ja kutsub teid.“ Noogutasin talle ja istusin toolile. Ooteruum oli kaunilt sisustatud ‒ mõned impressionistlikud maalid seintel, kahel pool diivanit dekoratiivtaimed ja seinavalgustid, mis muutsid ruumi palju intiimsemaks. Kõike seda vaadates ei saanud ma rahu oma mõtetest, mis peas ringi käisid. Huvitav, kas nõustaja on naine või mees? Naisele küll ei tahaks kurtma hakata. Loodan, et tuleb ikka mingi normaalne tüüp. Kabinetiuks läks lahti ja välja astus pruunis
5