Elu on lühike. Mitte keegi ei tea seda paremini kui 17aastane Lenni, kes haiglas oma viimaseid elukuid veedab. Aga kuidas minna, kui ei ole veel õieti elanudki? Arsti ettekirjutusi trotsides ütleb tüdruk jah kõigele, mis monotoonsesse haiglaellu vaheldust tooks. Kunstitunnis kohtab ta lillas pidžaamas vanadaami, 83aastast mässajahingega Margotit, kellega neil on kahe peale kokku tervelt sada eluaastat. Enne, kui teekond lõpeb, otsustavad Lenni ja Margot luua ühise kunstiprojekti: maalida igast aastast ühe pildi.
„Nad ütlevad, et ma suren ära.“
„Aga sa oled nii …“
„Noor, ma tean.“
„Ei,“ ütles ta, vaadates mind endiselt, nagu ei usuks oma kõrvu.
„Sa oled nii elus.“
Kirglikult elujaatav, relvitukstegevalt naljakas ja õrnusest tulvil raamat näitab, et elul on mõte kuni viimase hingetõmbeni. See on kirgastav lugu, mis veenab, et sõprusel ja armastusel on võime leida meid üles just siis, kui me neid kõige rohkem vajame.
The Independent: „Meeliülendavaim raamat 2021
