INImENE
PEETER LORENTS:
âKUI VASTU HAKKAD, SIIS EI RĂNNATA SIND NII KERgESTIâ Kaitseliit on viimase kolmekĂŒmne aasta jooksul elanud lĂ€bi tormilisemaid ja tasakaalukamaid aegu. Aegu, millele on tunnistajaks olnud juba 1994. aastal Kaitseliidu vanematekogusse ja kohe ka selle aseesimeheks valitud Peeter Lorents.
Kaitseliit taastati 1990. aasta veebruaris, kaitseliitlased nÀitasid end avalikkusele tÔsise organiseeritud jÔuna augustiputƥi pÀevil augustis 1991, veidi hiljem ka Eesti Kongressi turvates. Kas osalesite juba siis Kaitseliidus? Pean tunnistama, et sel perioodil ei olnud mul Kaitseliiduga mingit sidet, vÀlja arvatud mÔned pÔgusad kokkupuuted Eesti Kongressi ajal, mille esimesse koosseisu ma kuulusin. Ainult kuulsin, et Kaitseliitu taastatakse, kuid ma ei puutunud nende inimestega eriti kokku. 1993. aastal kaasati mind mÔningatele Kaitseliidu teemadega seotud koosolekutele, hakkasin inimestega tutvuma, vahel kÀisin ka Ôppusi uudistamas. LÀhenemine Kaitseliidule toimus hÀsti-hÀsti tasakesi, algul inimesed, siis
kooslused, seejĂ€rel juba vanematekogu. Sel ajal ei olnud vahest inimene ise nii tĂ€htis kui see, millist rolli ta mĂ€ngib, mida saab tĂ€nu oma rollile Ă€ra teha. Ma olin sel ajal Riigikogu riigikaitsekomisjoni aseesimees, hiljem esimees. Seega, vaevalt et alguses oleks eriti huvi tuntud Peeter Lorentsi vastu, oluline oli ikka see, et olin riigikaitsekomisjonis ja vahepeal ka Koonderakonna esimees. Oli vajalik, et need positsioonid oleksid esindatud Kaitseliidu arvamusliidrite seas ja saaksid Kaitseliidu asjades kaasa aidata. VĂ”ib-olla arvati ka, et olen erapooletu, ei aja riigikaitse valdkonnas erakonna vĂ”i valimisliitude poliitikat, vaid ikka riigikaitse asja. Nii kujunes ka vajadus sĂŒveneda tĂ”sisemalt sellesse, mida kujutab endast Kaitseliit ja tema ĂŒlesanded, vĂ”imalu-
JOHAN VIIROK
Tekst: MERIKE JĂRJO, Kaitseliidu vanematekogu liige
















