Põhjamaa päikese kullas
LAULUPIDU KUI NÄHTUS JA SÜMBOL
Laulupidu on Eesti ajaloos pikima traditsiooniga kultuurisündmus ning lisaks esteetilisele ja emotsionaalsele poolele on see alati kandnud oma rolli ka vabadusvõitluses, nii varasemal ajal kui hiljem. Okupatsioon ja vastupanu olid meil pool sajandit kogu aeg rööbiti kulgenud.58 Lauluväljakut on nimetatud reaalseks Eesti avalikkuse tooposeks, laulupeoliikumist ja selle raames eesti asja ajamist on võrreldud sellega, mis toimus meie kirjanduses ja teatrimaailmas: „Koos laulupidudega oli eesti kirjandus 1960-ndatest kuni 1980-ndateni avalikkuse enklaav ja eestlaste corpus mysticum („müstiline keha” ehk ühisvaim). See ühisvaim andis endast märku laulupidude rongkäikudes, lauluväljaku ühislaulmistes, aga ka näiteks kultuuriheeroste matustel […] ja iseäranis teatris, kus […] aeti eesti asja”.59 Mitmed autorid on rõhutanud, et vahetult enne Eesti iseseisvuse taastamist muutus laulupidu ise ajalookäigu oluliseks suunajaks. Toonitatakse ka koorilaulu tähelepanuväärset osa Eesti iseseisvuse rahumeelses taastamises, kus laulev revolutsioon Tallinna lauluväljakul kulmineerus üldiseks võimsaks vabanemistundeks.60 Meie laulupidusid on tunnustatud ka rahvusvaheliselt – koos Läti ja Leedu omadega on Eesti laulupeod kantud 2003. aastal UNESCO kul Sarv, Enn. Juulivalimised 1940 kui rahvusliku vastupanuvõitluse algus. // Kannatuste aastad 1940–1941. 1. vihik. Sihtasutus Valge Raamat, Tallinn, 2008, lk 64. 59 Veidemann, Rein. Kirjandus sotsiaalse sidususe tegurina. Eesti juhtum. // Võim ja kultuur. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti kultuuriloo ja folkloristika keskus, Tartu, 2003, lk 163. 60 Kasekamp, Andres. Balti riikide ajalugu. Varrak, Tallinn, 2011, lk 204. 58
44
