Põhjamaa päikese kullas
FORMALISM, KULTUURIINIMESTE TAGAKIUSAMISE TAUST
Selleks et aru saada, mismoodi toimisid totalitaarse riigi vägivallamehhanismid, mille ohvriks langesid nii Vettik, Päts, Karindi kui ka teised, on vaja tunda sündmuste tausta ja tolle aja poliitilist loogikat. Üks olulisemaid lähtepunkte on see, et kõik tähtsamad otsused kujundati võimukeskuses Moskvas. Nõukogude Liidus algas jõuline rünnak heliloojate vastu 1948. aasta veebruaris. 10. veebruaril 1948. aastal võttis ÜK(b)P Keskkomitee vastu otsuse „V. Muradeli ooperist „Suur sõprus””. See mõistab hukka formalistliku suuna nõukogude muusikas. Formalism tähistas sotsialistliku realismi kaanonitele mittevastavat kunsti. Hävitava hinnangu osaliseks said sellised vene muusika suurkujud nagu Dmitri Šostakovitš, Sergei Prokofjev, Nikolai Mjaskovski, kriitika alla langes ka Vissarion Šebalini, Aram Hatšaturjani ja Gavril Popovi looming. Muradeli ooperile heideti ette muusika ilmetust ja väljendusvaesust, kaootilisust ning disharmooniat, dissonantside ja kõrva haavavate helikombinatsioonide kasutamist. Need meloodiad ja aariad polevat meeldejäävad ning üksikud meloodilisusele pretendeerivad lõigud ja stseenid katkevat aga äkki ebaharmoonilise müraga, mis olevat täiesti võõras inimese normaalsele kuulmisele ja mõjuvat masendavalt. Veel kurdeti, et ooperis ei ole kasutatud rahvaviise.426
ÜK(b)P KK otsusest „Ajakirjadest Zvezda ja Leningrad”. „Draamateatrite repertuaarist ja abinõudest selle parandamiseks”. „Kinofilmist „Suur elu” ja V. Muradeli ooperist „Suur sõprus”. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1951.
426
180
