Tuudur Vettiku kirjavahetused
ERA- JA ARGIELU KIRJADES
Vettiku ja Laasmäe kirjavahetuse alusel võib teha üldistuse, et nende kahe silmapaistva loomeinimese eraelu ei olnudki nii väga eraelu. See oli väga jõuliselt allutatud tööle nagu enamiku selles valdkonnas tegutsevate inimeste puhul. Kirjad on täis professionaalseid arutlusi muusikateoste sisu ja vormi, laulupidude repertuaari ja selle repertuaari kokkupanijateotsustajate ning igasugu nõukogulike tegelaste tegude pahatahtlikkuse ja veidruste üle. Ometi mahub kõige selle vahele ka isiklikke teemasid. Eriti südamlik on kirjade stiil siis, kui Laasmäe räägib tütar Urvest või kui Vettik räägib abikaasa Lonnist. Isiklikke teemasid käsitlevates kirjades avaneb meeste omavaheliste suhete ja hingesuguluse kogu spekter: liigutav emotsionaalsus ja usaldus, vahel sekka ka irooniat ja eneseirooniat. Urve Laasmäe-Esse rääkis mulle 2011. aasta suvel: „Isal ja Vettiku Tutil [Vettiku hüüdnimi Laasmäe peres] oli omavahel väga isiklik suhe. Usalduslik. Isa ka rääkis seda alati, et Tuudur ja Lonni nii hoidsid teineteist. Vettik alati ütles, et minu Lonni. Tuudor oli Lonni surmast pikka aega väga löödud.” Tütar ei mäletanud, et Vettiku Siberis olemise ajast oleks nende peres räägitud. Võib-olla ainult omavahel, kuid tema kuuldes mitte. Isa oli lihtsalt öelnud, et Vettikul on väga raske elu olnud. Vettik tuli neile Tartusse külla tavaliselt siis, kui meeskoori kontsert oli, ja Urve meenutas, et õhtul pärast seda koos olles räägiti koori ja laulude teemadel. „Vettikust mõeldes meenub mulle esimesena must sametpael, 161
